Vastus oli ühtaegu ambitsioonikas ja aus, tegemist on ühe põnevaima tehnoloogiajuhi rolliga, mida Eesti riik täna pakkuda saab, samas ei varja Tapupere ja Vaher katsumusi, mida roll endas kätkeb.
Miks just praegu?
Eesti on enam kui kahekümne aastaga kasvanud maailma mõistes unikaalseks digiriigiks. Koos infosüsteemide ja digiteenuste arvuga on kasvanud ka nende omavahelised sõltuvused, samal ajal kui suur osa tehnoloogilistest ja arhitektuursetest valikutest sünnib endiselt üksikute asutuste tasandil. Mida rohkem osi, seda olulisemaks muutub oskus näha tervikut.
RIA peadirektor Joonas Heiter on rõhutanud, et digiriigi järgmine arenguetapp vajab tugevat tehnilist eestvedajat, kes suudab vaadata üle asutuste ja infosüsteemide piiride. Uus IT-peaarhitekt ei hakka asutustele ette kirjutama, kuidas nad oma süsteeme ehitavad, küsimus on hoopis selles, kuidas teha ühiselt paremaid valikuid seal, kus ühe asutuse otsus võib mõjutada kogu digiriiki. Üks peaarhitekti käegakatsutavamaid ülesandeid saab olema tehnoloogilise võla ja arhitektuursete riskide kaardistamine, et riik ei ehitaks sama asja mitmes asutuses paralleelselt uuesti, vaid kasutaks rohkem keskseid teenuseid ja ühiseid komponente. Sellest mõttest läks lahti ka arutelu IT-peaarhitekti rolli üle.
IT-peaarhitekt on kogukonna siduja
Kristo Vaher sõnastas rolli sisemise pinge kõige teravamalt. Sa oled riigi peaarhitekt, aga sa ei juhi otseselt ühegi asutuse arhitektuuri. Vastutus on suur, otsest käsuliini vähe. Madis Tapupere arvas, et kindlasti leidub neid, kes peavad riigi peaarhitekti just RIA käsilaseks, sest ametikoht asub RIA struktuuris.
Endistel riigi arhitektidel oli ka erinev kogemus oma ametisoleku ajast, et mis teemadega keegi neist tegeles. Just seepärast mängib uue IT-peaarhitekti rollikujundamisel olulist rolli see konkreetne inimene, kes sinna valitakse, ja kuidas tema kujundab selle positsiooni mandaati. Rolli ei saa mõõta ametikoha kaudu, vaid selle mõju kaudu, mida inimene suudab avaldada ja kui hästi ta suudab otsustajate lauale olulisi teemasid tuua.
Ka RIA ise on rõhutanud, et peaarhitekti täpne mandaat ja riigi arhitektuurijuhtimise mudel kujundatakse koostöös uue peaarhitekti ning riigi tehnoloogiajuhtide ja arhitektidega. Rolli sisu ei ole seega kivisse raiutud — ametisse astuja saab seda ka ise vormida.
Arutelus jäi kõlama hoiatus, et arhitekt ei tohiks muutuda kellegi teise tööriistaks, ühe asutuse käsilaseks, kes lihtsalt aitab uut teenust turule tuua. Oldi nõus, et kui see inimene tegeleb ainult reaktiivsete teemadega, siis ei ole tema tööl suurt mõju.
Madis Tapupere tõi välja, et arhitektuur on juhtimisviis, mille kaudu suured eesmärgid teoks teha. IT-peaarhitekt peaks toimima laiema juhtimismudeli osana. IT-peaarhitekti roll on olla ennekõike siduja ja suure vaate omaja ja tema üks tähtsamaid ülesandeid ongi see pilt inimeste peadest välja tuua, kokku panna ja kõigile nähtavaks teha. Tapupere lisas, et kõige olulisem küsimus IT-peaarhitekti jaoks on see, mida me riigina üldse saavutada tahame — milline on see visioon.
Suure pildi miraaž
Tapupere ja Vaher sõnasid, et see, mis kümme aastat tagasi oli hea lahendus, on täna sageli ummiktee. Riigi tuumteenused muutuvad, tehisintellekt jõuab igasse töövoogu ning kodanikuni jõudmise viis on muutumas — üha enam liigume vestluspõhiste digiteenuste suunas.
Uue peaarhitekti töö ei ole seega vana arhitektuuri konserveerimine, vaid küsimus: milline on täna see baastasand, mille poole me päriselt liikuda tahame? Alles selle olemasolul saab hinnata, kas iga uus arendus läheb suure pildiga kokku või mitte. See suur pilt võib „miraažina" kuskil hõljuda, kuid selge on see, et ka pilt ise on pidevas muutumises.
Vaheri arvates peaks IT-peaarhitekt olema ka evangelist, kes paneb paika suured sihid. Samas on tal vaja ka hoobasid, mille abil analüüsida ja jõuda tulemuseni, kas arendused lähevad suure pildiga kokku või mitte. Siia lisandub lähiaastatel ka tehisintellekt: et AI riigi teenustes päriselt tööle hakkaks, tuleb esmalt kaardistada nõudlus ja tuua eri allikate andmed ühtseks vaateks kokku.
Tapupere arvas, et IT-peaarhitektile võiks jääda ka teatav „veto"-õigus ehk võimalus öelda arendusele „ei", kui see läheb suure tervikpildi vastu. Samas oldi ühel nõul, et ainult keelava rolliga kaugele ei jõua, mõjus riigi peaarhitekt veenab ja suunab pigem argumentide ja selge sihiga kui keeldudega.
Läbipaistvus, mitte suletud kabinet
Vestluse üks läbivaid mõtteid oli, et peaarhitekt ei tohi töötada suletud kabinetis. Ta vajab kogukonda, riigi arhitektide võrgustikku – ja just see side kogukonnaga muudab rolli elavaks. Rõhutati, et sealjuures ei tohi ka erasektorit unustada. IT-peaarhitekt ei ole ametkonna sisemine funktsioon, vaid riigi ja laiema ökosüsteemi vaheline sild.
Kokkuvõttes taandus arutelu ühele veendumusele: seda rolli on Eesti riigile vaja. Selle peamine väärtus on läbipaistvus – elav, üleriigiline pilt sellest, kuhu riigi digiareng liigub. Peaarhitekt on selle pildi hoidja ja selgeks rääkija; inimene, kes suudab keerukast tervikust teha midagi, millest saavad aru nii insenerid kui ka tippjuhid ja mille taha on võimalik koonduda.
Kaks soovitust järgmisele peaarhitektile
Lõpetuseks andsid endised peaarhitektid uude rolli asuvale inimesele kaks soovitust.
Vaher soovitab keskenduda arhitektide kogukonnale: „Vea kogukonda, too inimesed kokku, kuula neid."
Tapupere soovitus oli filosoofilisem: „Mõtle välja, mis väärtust sa pakud ja mida sa saavutada tahad."
Kandideerimine
Riigi IT-peaarhitekti avalikul konkursil kandideerimiseks tuleb esitada CV ja essee teemal „Kuidas tagada kesksete teenuste kasutuselevõtmine ja infosüsteemide koostoime riigis?".
Kandideerimise tähtaeg on 2. oktoober 2026.
! Kuula ka Joonas Heiteri intervjuud riigi IT-peaarhitekti konkursi teemal KUKU Sihikus ja Geeniuse podcastis.
Loomise kuupäev: 21.09.2026
