Printsessi päästa, liikuvaid seeni kugistada ja kilbiga partidele pähe hüpata oskab, eks ole, iga loll. Vaba maailma kaitsmine kommunistide eest on juba räpasem ettevõtmine. Taoline tülikas kõrvalekalle päevarutiinist langeb sülle torumees Chrisile, kes leiab endas otsustaval momendil ande püstolit õiget otsa pidi käes hoida.
IO Interactive viljeleb Hitman 2 / 3 vahelises üllatusteoses alternatiivset ajalugu. Teine maailmasõda lõppes Berliini varisemisega: sinna läkitati kommude aatompomm, millest kujunes suure nõukogude rezhiimi avapauk. Kas meie vabadusvõitlejate gäng jõuab kauaoodatud läbimurdeni või saab nende liidriks kujunenud Chris kuuli mõlemasse reide, mädanedes elusalt kuskil armetus hotellitoas? Litsu poodi ning uuri välja.
See on esimene kord pärast Grand Theft Auto III, kui 3. isikus märuli kohta võiks öelda sündinud klassik. Kaubamärk on paljutõotav ja lausa loodud sarjaks kujunema, sest lõpuks vabastatakse punaste hirmuvalitsuse alt kõigest New York. Tänapäevasel Robin Hoodil on lausa müriaad kohti, kuhu järgmiseks liikuda.
Freedom Fighters särab tehnilisest küljest (graafika, heli, laadimiste kiirus, muusika ja stabiilsus on silmapaistvad), ent eriti vaimustab, kui osavalt kõik tervikuks liitub. Tulemus on ehtne Vice City: lõdvalt enam kui liidetavate summa. Ka kõige optimistlikumad kriitikud peaks nüüdseks samas mõistma, et IO jutustamisoskus jääb tagasihoidlikuks. Lugu ja vaheklipid laoti kokku piinlikult vähese fantaasiaga, täpselt nagu Hitmanis. Õnneks peitub piisavalt sisu mujal, et kümmekond tundi samalaadset tegevust kinni hoiaks.
Kuidas see saavutati? Jõud peitub numbrites! Chrisi tõusu bossiks märgib karisma, arendatav omadus, mis meelitab talle järgnema üha rohkem revolutsionääre. Neid võib olla kuni 12, seda siiski alles päris lõpus: ajalugu uurides militaarse juhi kohta kahtlemata tagasihoidlik, kuid praktikas arvestatav löögijõud. Käske ei pea muide ükshaaval jagama, klahvi mõneks sekundiks alla vajutades levivad need kõigile edasi.
Sõdurite taibukus on FF tähtsamaid müügiargumente ja ehkki see pole kummalgi poolel hiilgav, on praktika rahuldustpakkuv. Juhtimine põhineb ainult kolmel käsul (järgne, seisa / kaitse, ründa), omade tuli ei tee häda, liitlase langemine ei sunni midagi uuesti alustama (vastupidi, nad taaselustavad arstipakki kasutades)... Kõike seda arvestades muutuvad puudujäägid ebaoluliseks, isegi kui omad nürida sangarlikkusega alati tule alla jäävad ega otsi varju.
Vastased on veel juhmimad, joostes sinust pidevalt mööda ja lubades end osavalt valitud kaugusest ükshaaval nottida kui kunagi Delta Force’ides (seejuures lihtlabase püstoli, mitte snaipripüssiga). Nad on samas üllatavalt vastupidavad, hästi relvastatud, pealetükkivad ja arvuliselt võimsas ülekaalus. Pealegi saadetakse punast kahuriliha enne vastava baraki vallutamist paljudesse kohtadesse aina juurde, mis on disainerite räpane trikk su valvsuse hoidmiseks.
Mässajate salabaasi tullakse ikka ning jälle tagasi, et relvi valida ja seivida. Auto– ja Quicksave on täiesti olemas, aga kui kaardi võiduka lõputa pooleli jätad, pead seda hiljem uuesti alustama. Halo mõjusid on tunda relvade puhul: korraga jaksad kanda ainult üht suurt tukki. Õnneks ei kao teised ära, kui mõnd prooviks vahetad ja käesoleva maha viskad, et hiljem järgi tulla.
Iga missioon jaotub mitmeks eraldi alaks, kõik korraga ligipääsetavad. Tekitab tunde vabast vormist, aga tegelikult sunnitakse neid läbima kindlas järjekorras. Progress muutub vastasel korral tüütult raskeks, põhiliselt helikopterite tõttu, nende baasid peaks seetõttu purustama alati esimestena. Liikumisruum venib õnneks kohati nii laiaks, et kaardita on kerge eksida. Majades võiks saada siiski rohkem kolada ja nn nähtamatute seinte kasutamine on järjekordne kivi tasemeloojate kapsaaeda — aga neid korvab keskkondade puhas ilu ja omalaadsus, mis saavutatakse julge värvivalikuga. Freedom Fighters on märuli kohta tõesti originaalselt värviline! Lõpus võiks küll lumesaju näitamisega koonerdada, see hakkab 3. isiku vaates ruttu silmadele. Klahvi all hoides pakutakse ka läbi silmade vaadet, mis tundub nii üllatavalt tõhus, et tekitab soovi valida, kumb kaamera oleks by default.
FF loodi korraga neljale platvormile, aga üllataval kombel ei hakka silma stabiilsusprobleeme või tehnilisi vigu. Isegi läbi seinte torgatud jäsemeid näeb vähe. Üks kummalise päritoluga jama siiski eksisteerib, kinkides püstolile ootamatult üle 245 000 kuuli.
Freedom Fighters taaselustab vanade heade sõjafilmide nagu „Navarone’i kahurid” õhustiku, pakkudes kõike seda, mis meil jääb Commandos FPS sünnita proovimata. Paluks veel, oh kui palju veel! Taevase karistusena tuleb, et konsoolidel on üksikosas samuti koostöö neljale inimesele...
Märul
IO, kirjastab EA Games • Tugi: 1 • PIII–733, 128 MB RAM, 650 MB kõvaketast, 4× CD, 32 MB kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP • Hind: ca 750 kr • www.eagames.com/official/freedom/us/home.jsp
